A Travellerspoint blog

Esimene nädal siin.

Lennureis Lennart Meri Tallinna lennujaamast Shanghai Pudong International Airport'i kulges väga sujuvalt ja mõnusalt. Tallinnast Helsingisse lend kestis nii vähe, et ma ei jõudnud peale take-offi isegi seda kataloogi läbi vaadata, mis iga reisija eesolevas puch'is on, kui me juba Helsingi kohal olime. Vantaas ei pidanud õnneks kaua boardingut ootama ja saime koheselt startida. Teel Helsingist Shanghaisse oli lennukis mu kõrval vaba koht ja ma sain vabalt magada kahe istme peal, toit oli normaalne ja filmivalik kehva (wtf is Avengers!? See oli nii pask film, et ma ei jõudnud pooltki sellest ära vaadata, kui ma selle kinni panin ja magama läksin. Mulle on alati meeldinud koomiksite põhjal valminud filmid ja Iron Man ja Captain America olid üle prahi, aga see, oli lihtsalt...).
Järgmine hommik kella 7 paiku jõudsin Shanghaisse. Läbisin passi-, turvakontrollid ning sõitsin Magleviga (magnetitel hõljuv kiirrong) kesklinna. Rongist väljudes peksis kohe näkku üle 30 kraadine kuumus ja niiskus. Korraks oli nii hea vaheldus masendavalt külmale ja pimedale Eesti ilmale. Aga see rõõmutunne vaheldus kiiresti, kui ma taipasin, et pean oma kohvri ja muu rämpsuga metroo peale edasi suunduma.
Shanghai metroo on Pekingi omale üsna sarnane, ainult, et pileti hind on kaks korda kallim ja kõik on vähem fäänsim. Rahvast oli palju, nagu tavaliselt ja siis püüa puupüsti täis metroosse trügida kõige oma jamaga. Kesklinnast minu ülikooli lähedal asuva shopingukvartali juurde sõidab umbes pool tundi või natuke kauem. Edasi on vaja aga bussiga minna. Esimest korda mul ei olnud õrna aimugi kuhu poole ma bussiga pean sõitma või kus üldse see bussipeatus olla võiks ja nagu Hiinlastele kombeks, siis ei ole neilt mõtet mitte midagi küsida, sest nad ei tea kunagi mitte midagi. Lõpuks võtsin kahe noore kohaliku abiga takso ja sain normaalselt oma tulevase elukoha juurde.
Pärast registreerimist (mis sujus üllatavalt probleemidevabalt, kuna keegi ei oska siin isegi rahvusvaheliste tudengite esinduses inglise keelt) anti mulle suur must prügikott, mis sisaldas voodiriided ja kolm kaarti: korteri/toa võti, kaart, et duši all saaks sooja vett ja kolmandast ma ei ole siiani aru saanud.
Kui jõudsin oma tuppa ja asjad sain ära pakitud käis pidevalt mõte peast läbi, et see on kõige raskeim, keeruliseim ja suurem asi mida ma siian oma elus saavutanud olen. See on esimene kord kui ma reaalselt kolisin kodust välja ja mitte kusagile lähedale, nagu Tallinnasse vaid teisele poole maakera. Ühesõnaga iseseisvus to the fullest extent as possible.
Korter ise on täitsa normaalne ja elatav. Selles on üks suurem üldkasutatav tuba, kaks wc'd/vannituba ja neli eraldi privaatset tuba. Paar päeva elasin kahekesi korteris ühe jaapanlasega, eile kolis mu kõrvaltuppa prantslane. Alguses oli veits hirm küll, et kuna mu tuba ei ole välisüliõpilaste peamajas, pandi ühte majja mingite ei tea mis tontidega, aga mida aeg edasi, seda tihemini nägin inimesi Rootsist, USA'st ja Prantsusmaalt.
7928044702_533cb85a62_s.jpg7928028288_bc840188e8_s.jpg7928038538_218b21458a_s.jpg7928041248_ae1e4efc1e_s.jpg7928032988_f6cd864cce_s.jpg7928035748_5d1cbf6596_s.jpg7928030422_3ee8ae82b9_s.jpg
Esimesed päevad olid ikka päris rasked. Paljud tudengid ei olnud veel sisse kolinud ja mul puudusid igasugused tutvused, veel ei olnud mul Shanghai kaarti ning internetti, et uurida, mida siin väikelinnas üldse teha on võimalik. Kuidagi mul siiski õnnestus mälu järgi sõita metrooga kesklinna ja seal lihtsalt Nanjing Roadil ja Bundis käia ning niisama seda massiivset Shanghai skyline'i vahtida, et aega surnuks lüüa.
Kõik aga muutus kohe paremuse poole kui interneti sain. Koheselt oli võimalik uusi ja põnevaid kohtasid otsida, mida külastada ja sõprade, sugulaste ja perega jagada esimesi muljeid sellest eksootikast ja veidrusest mis sellele linnale/riigile omane on.
7928235290_30efff5ee5_s.jpg7928228994_d992561727_s.jpg7928215844_58f2a15ab4_s.jpg7928195940_300b650aae_s.jpg
Eile hakkas mu ülikooli registreerimisperiood. Sain ilma suurma mureta ära registreeruda. Samal päeval oli ka placement test, mis määrab millise tasemega rühmas hakkan keelt õppima see aasta. Test oli päris keeruline ja osad vastused olin sunnitud panema lampi. Väga palju oli märke, mida esimest korda nägin, aga arvestades selle naise näoilmet ja reaktsiooni, kes neid teste vaatas, ei läinud mul vist kõige sitemini. Pärast meeletut bürokraatiat ja paberimajandust suundusin edasi panka, et avada endale kohalikus pangas konto, kuhu stipi raha peaks laekuma iga kuu. Vehepeal olin suutnud saada tuttavaks ühe Ameerika tüübiga, kellega kahekesi oli palju lihtsam kõike seda jama lahendada. Pangas olid järjekorrad meeletult pikad (inimesed jõudsid rahulikult ennem söömas käia, kuni nende number kutsuti), seda aitas natuke leevendada seltskond teisi välistudengeid. Lõpuks kõndis mööda üks panga töötajatest ja küsis näha, mis meie järjekorra number on, millele järgnes väga hapu naer segatud kaastundega. Samal töötajal hakkas meist kahju (võib-olla oli see tingitud sellest, et me olime valged välismaalased) ja ta aitas meid kohe leti juurde, et kontot avada, hüpates järjekorras 70st inimesest ette.

Ülikool kus ma siis käin kannab nime Fudan. See on Hiinas top 3 seas kui mitte lausa esimesel kohal ja kõige selektiivsem riigis. Samuti kõrgub Fudan ka maailma ränkingutes. Ma pole veel siiani kohanud Hiinlast, kes sellest koolist midagi kuulnud pole.
Ülikooli campus on väga hubane ja tekitab kohe ikka ehtsa tudengi tunde. Linnakus on palju hoolitsetud parke, rohelisi väljakuid jne. Kindlasti ei saa mainimata jätta väga eriskummalisi looma/linnuhääli ja eksootilist floorat alustades bambustest ja lõpetades palmidega. Vahel jääb täiesti selline mulje, nagu viibiks kusagil vihmametsas. Lahe asi on, et rattad on siin VÄGA populaarsed ja kõik kasutavad neid, et linnakus liigelda. Kõige odavama ratta on endale võimalik soetada lausa 108 yuan'iga.
Kõikke seda campust kroonib ülikooli peahoone-kaks meeletult massiivset ja kõrget hoonet, mis õhtuti on täiega lahedalt valgustatud.
(Pildid varsti tulemas)
Ainus negatiivne aspekt linnaku juures on see, et selle asukoht on natuke ebamugava koha peal: kesklinna jõudmiseks peab kasutama bussi, metrood ja kondimootorit ning siin lähedal on kuuldavasti puudus baaridest ning meelelahutuskohtadest.

Posted by MMario 21:40 Comments (0)

(Entries 1 - 1 of 1) Page [1]